Esinemised     Looming     Üksus     





Galerii


Intervjuu bändiliikmetega 1998
"TunnetusÜksus" on viis meest? Viis meest pluss vaim. Tanel Ruben, Rivo Laasi, Mart Soo, Mart Süda ja Eduard Akulin. Millest kõik algas...


MS: Meie jaoks Rivoga algas asi sellest, et me käisime Lohul Aare Loidi juures jämmimas. Professionaalses mõttes see ei kannatanud võib-olla mingit kriitikat, aga fiilingu ja meelsuse mõttes oli väga lahe. Muidugi oli see rohkem selline hipiformaadis jämm. Edasi võtsime n-ö jämmimise üle oma elulaadi ja läksime Leikudele Irmeli juurde tallu.

RL: Aga millal sa Mati Brauerile neid lindistusi ette lasid?

MS: See oli hiljem. Alguses oli meil Fenderi pult Irmeli juures kaasas ja oluline konks asja juures ilmselt oli see, et saime kõike, mida me mängisime, kohelindistada. Muidu oleks kogu asi õhku haihtunud, aga pärast linti üle kuulates tekkis tunne, et võiks seda rida jätkata.

EA: Ja sellega raha teenida.

MS: Ja-just-ja, raha teenida. Et võiks bändi kokku panna. Edaspidi tegime me mitmeid bändilaagreid niimoodi, et võtsime oma kastid ja kola selga ja sõitsime maale.

EA: Siis ju mingeid digitaalseid võimalusi ei olnud lindistamiseks.

MS: Meil olid oma aja kohta küllaltki normaalsed võimalused.

RL: Põhiline oli ikkagi muusika analüüs. Kuna kõik põhines ainult improvisatsioonil, siis tihtipeale ei mäletanud isegi, mis mängides täpselt juhtus. Lint oli siis tõestusmaterjal, mille põhjal analüüsiti, mida tehti, mida võiks teha ja mida kasutada. Mäletan, et alguspäevil sai loodud kõiksugu struktuure ja süsteeme, lepitud kokku helistikes ja teemades, mis pidid justkui kaasa aitama, aga pärastpoole me oleme sellest loobunud, lähme lihtsalt peale ja vaatame, mis juhtub.

EA: Ja siis kutsuti meid eesti improvisatsioonilise muusika pioneerideks. Nüüd needsamad inimesed süüdistavad meid selles, et me mängime improvisatsioone, mis kõlavad nagu midikompositsioonid. Nad ei usu, et need on improviseeritud.




Kes teid süüdistab ja milles?


EA: Süüdistab rahva petmises seega.

MS: Ei, üks n-ö süüdistus kõlas nii, et see impromuusika, mida me teeme, kõlab liiga komponeeritult. Tähendab, et osaliselt seda, millega me praegu tegeleme, võib nimetada ka spontaanseks komponeerimiseks.

RL: Algul oligi meil spontaanne komponeerimine rohkem esiplaanil, edaspidi aga lammutasime kompositsioonid jälle ära, et neid ei oleks, et lööks võimalikult soustiks. Siis kui Sunnymoongi siin käis...

EA: Sellega ütled sa ühtlasi, et me oleme väga mõjutatavad muusikaliselt ja jäljendame kedagi. Kuulsite, Sunnymoon käis siin.

RL: Ei ole, mõnda aega me lihtsalt toimime mõne mõju all.




Ansambli nimi on iseäralik?


RL: Nime pani meile Mark Vaino, ruumikujundaja. Sellest on nüüd 10 aastat möödas. Tema käis meie esimesel jaanipäeval Irmeli Lauri juures, kes on meie ristiema.

EA: Nii et meil on ikka perekond.

RL: Tegelikult formeerus bänd alles siis, kui ükskord Mati Braueriga jutuks läks, kui leidus konkreetne väljund. Brauer kuulas meie kassetid läbi ja ütles, et davai, te võiksite kuhugi esinema minna, lavale. Siis formeerus tegelik jõud.

MS: Ega Eestis keegi sellest eriti vaimustatud ei olnud.

RL: Tänu temale saime vähemasti osa Venemaa festivale kätte ja stiimuli, mille nimel tegutseda.

EA: Ja tehti jõhkralt palju proove. Siin ongi see viga, et kõlab liiga komponeeritult: me tegime liiga palju proove, töötasime üle.

RL: Nüüd me peaaegu ei teegi.




Olete esinenud rahvusvahelistel festivalidel Eestis - Fiesta International 1989, '90, '91, '92, NYYD 95, Tallinn Jazz And Blues Days '90, Jazzkaar '93, '94, Tudengijazz '91, '92, '93, Tartu Rock '91, Euroopas - Orient To Occident '96, Vilnius Jazz '91, '94, Kaunas Jazz '92, Venemaal Murmansk Arctic Jazz '90, Nizhni Novgorod '90, Arhangelsk '91. Aga olulised festivalid Jazzkaar ja NYYD?


RL: Me jääme sinna kahe festivali vahepeale.

MS: Jazzkaare jaoks oleme liiga kole ja NYYDi jaoks liiga ilus muusika. Nii et in between?

RL: Üks meid enam peale ei taha ja teine ... veel ei taha.

MS: Ilmselt me kasutame liiga palju popmuusikat ja rock-summeri-muusikat, mis võib-olla on NYYDi joaks liig, aga loodetavasti me seal kunagi üles astume, sest me oleme ju väga, kuidas öelda, paindlikud.

EA: Ühe sõnaga, kust tuul puhub, sinna keerame.




Käisite Ameerikas, mis toimus?


EA: Me ei käinud Ameerikas, me käisime New York Citys ja New Jerseys. Meid kutsuti New Yorki esinema Eesti kultuuripäevadele ja meil läks väga hästi. Esitasime omal kujul oma arusaamist eesti kultuursest rahvamuusikast, mis on...noh...

MS: Üsna ebakultuurne nähtus.

RL: Et oli väga palju auväärses eas inimesi koos, siis me natukene hoidsime ennast vaos selle kontserdiga.

MS: Ühtlasi esinesime NY Downtowni nimekamates klubides, nagu Knitting Factory ja Cooler ning New Jersey raadiojaamas WFMU kahetunnise otsesaatega, kus saatekülalised olime meie ja Lisa Karrer, David Simons, Bob Hofnar ja Daphne Naftali - kohalikud eksperimentaalmuusika viljelejad New Yorgis.



Miks on Knitting Factory kuum nimi?

MS: KF on selles mõttes ainulaadne, et see ei ole lihtsalt ainult klubi, vaid tegeleb ka oma plaatide väljalaskmisega ning organiseerib bändidele tuure üle maailma. Näiteks te võite minna Pori Jazzile ja sattuda seal Knitting Factory telki, kus esinevad KF-bändid, kes teatud hooajal on tuuril Euroopas. Nii et see on ka turustamise fenomen, kaubamärk, näide sellest, kuidas on võimalik teha New Yorgi Downtowni avangardist kaubaartiklit eurooplaste jaoks.

RL: Kuigi klubi ise oli ausalt öeldes minu jaoks paras pettumus, aga sinna ümber ilmselt koondub paras kera seda improvisatsioonilist muusikat.

MS: Samas laadis näitena võiks tuua ehk selle, et ka Von Krahli teater tundub La Mama kõrval luksuslik ja ilmselt kõik euroopalik on siin natuke teistmoodi kui seal ülelombi, kus mõned väga kuulsad ja kuumad asjad on pealtnäha räpasemad ja primitiivsemad, aga samas elujõulisemad.


Üks tuntud kunstnik, kes New Yorgis Tunnetuse kontserdil viibis, kiitis teid väga. Ütles, et ei olnud nii huvitava ansambli olemasolust seni teadlikki. Kuidas teie tuntusega lood on? Kas teid teatakse?

RL: Meid teab vist üks piiratud ring ja ega seda reklaamigi pole palju tehtud. Me oleme vähe esinenud ka, viimase nelja aasta jooksul Eestis oma kontserte polegi andnud. See aasta on olnud veidi teisiti. MS: Põhjus on muidugi lihtne: Eesti kuulajaskond on väike.




Võib-olla vajate mänedzheri?

EA: Kindlasti vajame mänedzheri.




Tuntusest veel: Tunnetusüksust olevat Tartus Postimehe suurpeol parodeeritud. ...

MS: Me ei tea sellest midagi, aga see on väga huvitav, tekitab mulje, et paljudele inimestele jäi ilmselt arusaamatuks, mida parodeeriti, kuna vaevalt meid niipalju teatakse.




Kevadel sai valmis CD "Tabor On the Moon"?

MS: Jah, kevadel sai valmis CD, mille me lindistasime 1996. aasta sügisel Skurupis Rootsis, Taneli juures koolis.

EA: Rootsi avangardikeskuses.

MS: Veider on tõdeda, et kui me poleks saanud selliseid väliseid mõjutusi, siis oleksime ammu välja surnud. Näiteks hetkel, kui olime juba loobunud siin Eestis mängimast, tirisid meie sõbrad Californiast meid esinema Tshehhi ja Saksamaale ja Austriasse, mis meile andis lihtsalt natukene enesekindlust ja esinemiskindlust.

EA: Ja sellest järeldub, et me oleme ikkagi Eesti oludest välja kasvanud, tähendab arengult, vaimselt arengult eelkõige. Plaat on ilus, kes kujundas? Fotod tegi Toomas Kalve, disaini Rivo Laasi.




Kes on teie potentsiaalne kuulaja, loodate erudeeritud publikut, eks ole?


MS: Viimasel ajal on olnud üllatav, et meie kuulaja, osa kuulajaist on noored, kes avastavad endale sellise asja nagu TÜ.

RL: Mingi kuulamiskogemus peaks kahtlemata olema. Või potentsiaal kuulata ja analüüsida, mida pakutakse.

MS: Läbi aegade on olnud ka see kummaline fenomen, et pigem on need kuulajad olnud kunstnikud ja mitte muusikud, sest muusikute jaoks on meie muusikas liiga palju nende jaoks arusaamatut tegevust. Mis pillid teil on? Kitarr, basskitarr, flöödid, tromboon, sämpler, saksofon, trummid, süntesaatorid. Teie esinemist on positiivselt hinnanud muusikateadlane Mart Jaanson, maininud Karlo Funk, kirjatükid Igor Garshnekilt, Tõnis Kahult. Immo Mihkelsonilt...




Kas keegi jälgib teie muusikalist elu pidevamalt?

RL: Ma arvan küll, Immo Mihkelson on tegelikult meid järjepidevalt jälginud, ta oli ka meie esimesel kontserdil Glehni lossis sügisel 1988. Immo on ühtlaselt kursis olnud meie asjadega ja kogu aeg ka positiivselt suhtunud.




Kas peavool ehk mainstream on saastunud?

EA: Kuidas, palun?

RL: Peavool pole kunagi mainstream olnudki, meil vähemalt mitte.

MS: Selle kohta ei ole vaja meil midagi arvata, sest selle kohta on Frank Zappa juba kõik paika pannud, öeldes, et jazz ei ole surnud, ta lihtsalt lõhnab natuke imelikult.

EA: Misasi on dzhäss?

MS: Sõna, milles on kaks z-tähte. Mõnikord võib kõige üllatavamat muusikat tulla kõige veidramast kohast.




Kust tuleb teie muusika?

EA: Veidrast kohast. Meie muusika tekitab inimestes erootilisi vibratsioone, eriti kui hommikuseks ülesraputajaks kuulata meie lugu nimega, mida me täna mängime Improvisatsiooniks Nr. 2.




Kas või kuidas kasutate telepaatiat?

EA: See toimib kogu aeg, meil on pidev ühendus omavahel.

RL: Kui selgeltnägijad meid näeksid, siis nad näeksid ühtlasi neid astraalniidikesi, mis meid ühendavad kõrvast-kõrva.




Millest mõtleb üksuslane laval, kui ta parasjagu ei mängi?

RL: Ideaaljuhul on ta kogu aeg sama pingestatud kui need, kes mängivad ja ootab, millal on see koht, kus ta jälle sisse tuleb.

MS: Ta kannab pausi, nagu teatris öeldakse.

RL: Noh, Süda nuuskab laval tihtipeale ja klõbistab klappe, sügeleb ühesõnaga. Ideaaljuhul peaks muusikute ja publiku vahel toimuma ka füüsiliselt tuntav tsirkuleeriv energiavahetus.




Kas teie seda tunnetate või on teie kanalid omavaheliste spontaansete kontaktidega hõivatud?

EA: Ei ole hõivatud. Meil on 16 midikanalit igalühel.

MS: See on muidugi väga tore, kui see klapp toimib, aga ma arvan, et seda toimima saada on sama haruldane kui klassikalise muusika või muul kontserdil.

RL: Parimad kontserdid muidugi on need, kus energiavahetus toimub, kuid võib juhtuda nii, et on umbes viis inimest saalis, kes improviseeritud muusikast aru saavad ja ülejäänud vaatavad sellise no-mis-sousti-nad-ajavad-pilguga. Siis on selge, et ring sulgub ja tehakse ainult iseendale või osa saavad need vähesed ka muidugi.




Kas TunnetusÜksus on varjusurmast ärganud?

MS: Kuuldused meie surmast olid tugevasti liialdatud.

Mis need varjusurma-aastad olid?

RL: Ei olnud mingeid varjusurma-aastaid, me lihtsalt Eestis ei esinenud.

MS: Eesti jaoks võib-olla '94 kuni '98, kui me esinesime siin ainult ühisprojektides koos Lisa Karreri ja David Simonsiga.




Avaldamata intervjuus 2 aastat tagasi, kui "kadunuke (TÜ) kortsutas kulmu", küsiti, miks te Eestis ei esine ja milles asi on, vastas Rivo Laasi, et asi on väga lihtne: "Eesti rahvas - laulurahvas" ja Süda: "Asi on geopoliitikas: eesti rahvas - süldirahvas. Siin pole isegi jazzi kusagil mängida, free'st rääkimata." Ning Soo kommenteeris: "Eestis pole mõtet kitarri kohvrist välja võttagi, Eesti on väike ja eksiarvamus, et ta asub kusagil Euroopas, on täiesti põhjendamata. Siin puhuvad väga kummalised tuuled". Kas olud on muutunud?

MS: Ei ole muutunud.

RL: Vähemalt mitte oluliselt. Me ise oleme muutunud.

EA: Geopoliitiliselt.

RL: On nagu on.

MS: Tegelikult võib olla muutunud põlvkond, kes peale kasvab. Naljakas, et kolme-nelja aasta jooksul on tekkinud päris palju noori, kes on progressiivse mõtlemisega. Mina ei suuda seda defineerida, miks nad niimoodi mõtlevad, kui eluideaaliks peaks olema maja kusagil Haabneemes ja mersu, skuuter, helikopter. On ka inimesi või noori, kellel on teised püüdlused. Täitsa kuul.




Teie kahe aasta tagune unistus, mida väljendas Mart Süda nii: "Tegelikult on meie unistus mängida Kuu peal ufodele avangardi, teha nii-öelda kuu-muusikat keeles, mis on meile kõigile tundmatu, kuid kõigile arusaadav", kas New Yorgis mängimine viis teid kuidagi selle täitumisele lähemale?

EA: Jah, seal on kõrgemad majad, nii et tähtedele lähemale.

MS: Meie plaanidele on tugeva löögi andnud see, et kosmosejaam Mir ilmselt lähiajal likvideeritakse, kuid me jääme huviga ootama järgmist kosmose vallutamise võimalust.

EA: Me andsime küll avalduse sisse, et sooviksime erastada seda kosmosejaama, et teha sinna oma stuudio, kontserdisaal ja klubi.

RL: Üldiselt on meil valmimas suuremat sorti kosmoselaev, millega me kavatseme Siiriuse lähedale sõita, sest Kuu ei rahulda meid enam ja teha oma festival seal.

MS: Festivali nimi oleks siiski Tabor On the Moon.




Koostöö tulevikuplaanid?

MS: Lisa Karreri ja David Simonsiga mängime jälle koos järgmisel kevadel.

RL: See on muidugi tore, aga meie potentsiaali päriselt ei rahulda, kuna tegemist on rohkem kirjutatud muusikaga, mis on põimitud improvisatsiooniga küll läbi.

RL: Süda räägib, mis jäi hinge kripeldama.

MART SÜDA: Ärge uskuge mitte sõnagi. Kõik mis siin öeldi, on täielik vale.




KÜSITLES: Noora-Mai Einer, 1998 suvi